The L-Space Web

Julmuse teater

A Discworld short story
By Terry Pratchett

Copyright © Terry Pratchett 1993


Oli ilus suvehommik, selline, mis paneb mehe end õnnelikuna tundma, et ta on elus. Ja arvatavasti olekski mees olnud õnnelikum elusana. Ta oli tegelikult surnud. Oleks olnud raskem olla rohkem surnud ilma spetsiaalse eritreeninguta.

"Niisiis," ütles seersant Colon (Ankh-Morporki Linnavalvur, Öövalve), vaadates oma märkmikku, "Siiani on meil surma põhjuseks kas: a) peksmine vähemalt ühe nüri instrumendiga; b) kägistamine vorstijupireaga; c) purukskiskumine vähemalt kahe looma poolt, kellel olid suured teravad hambad. Mida me nüüd teeme, Nobby?"

"Arreteerime kahtlusaluse, seersant," ütles Kapral Nobbs, avaldades austust.

"Kahtlusalune, Nobby?"

"Tema," lausus Nobby, tonksates laipa oma saapaga. "Ma nimetaksin niimoodi surnud olemist väga kahtlaseks. Ta oli joonud kah. Me võiks talle teha surnud olemise ja korralageduse eest trahvi."

Colon kratsis oma pead. Laiba arreteerimine pakkus, loomulikult, teatud eeliseid. Aga…

"Ma arvan," ütles ta aeglaselt, "et kapten Vimes tahab seda lugu siin väljaselgitatuna. Sa parem too laip tagasi vaatetorni.

"Ja kas me siis võime vorste süüa, seersant?" küsis kapral Nobbs.


Ei olnud lihtne olla vanempolitseinik Ankh-Morporkis, ühes suurematest Kettamaailma linnadest [*].

Oli arvatavasti olemas maailmu, mõtiskles kapten Vimes oma süngematel momentidel, kus polnud võlureid (kes tegid lukustatud tubade müsteeriumid tavaliseks) ega zombisid (mõrvajuhtumid olid väga imelikud, kui ohver võis ise olla peatunnistaja) ja kus võis loota, et koerad ei võta midagi ööajal ette ja ei käi ringi, lobisedes inimestega. Kapten Vimes uskus loogikasse umbes samamoodi nagu mees kõrbes usub jäässe - s.t. et see oli midagi, mida ta tõesti vajas, aga olemasolev maailm polnud selle jaoks. Vaid kasvõi ühe korra, mõtles ta, oleks mõnus midagi lahendada. Ta vaatas sinise näoga laipa põrandal ja tundis põnevusesädet. Seal oli juhtlõng. Ta polnud kunagi varem näinud korralikke juhtlõngu.

"Ei saanud olla röövel, kapten," ütles seersant Colon. "Põhjus on selles, et ta taskud on raha täis. Üksteist dollarit."

"Ma ei kutsuks seda täis taskuteks," lausus kapten Vimes.

"See oli kõik pennistes ja poolepennistes, sir. Mind paneb imestama, et püksid pidasid pingele vastu. Ja ma olen avastanud nutikalt fakti, et ta oli showmees, sir. Tal olid mõned kaardid taskus, sir. "Chas Slumber, Laste Estraadikunstnik"."

"Ma oletan, et keegi ei näinud mitte midagi?" ütles Vimes.

"Noh, sir," ütles Seersant Colon abivalmilt, "Ma palusin noorel konstaabel Porgandil otsida tunnistajaid."

"Sa palusid kapral Porgandil mõrva uurida? Ainult temal üksinda?"

Seersant sügas oma pead.

"Ja tema küsis minult, tunnen ma kedagi väga vana ja tõsiselt haiget?"


Ja maagilises Kettamaailmas on alati üks garanteeritud tunnistaja igale mõrvale. See on tema töö. Konstaabel Porgand, Vahi noorim liige, sageli lihtsalt ründas inimesi. Ja ta oli lihtne. Ta oli uskumatult lihtne, aga samal moel nagu mõõk on lihtne või varitsus on lihtne. Ta oli võib-olla universumi ajaloo kõige sirgjoonelisem mõtleja.

Ta seisis vana mehe voodi kõrval, kellele tema seltskond üsna hästi meeldis. Ja nüüd oli aeg oma märkmik välja võtta. "Nüüd ma tean, et te nägite midagi, sir," ütles ta. "Te olite seal."

NOH, JAH, sõnas Surm. MA PEAN OLEMA, SA TEAD. AGA SEE ON VÄGA EBAREEGLIPÄRANE.

"Vaadake sir," ütles kapral Porgand, "Nagu mina seadustest aru saan, olete te Lisand Pärast Fakti. Võimalik, et Enne Fakti."

NOORMEES, MINA OLENGI FAKT.

"Ja mina olen seaduse ohvitser," ütles kapral Porgand. "Seadus peab ju olema, tead."

SA TAHAD, ET MA …EMM…KAEBAKSIN KELLEGI PEALE? VISKAKSIN KELLELEGI MÜNDI? LAULAKSIN NAGU TUVI? EI. MITTE KEEGI EI TAPNUD HR. SLUMBERIT. MA EI SAA SIND SELLES ASJAS AIDATA.

"Oh ma ei tea nüüd, sir" ütles Porgand, "mina arvan, et saate."

NEETUD.

Surm vaatas, kuidas Porgand lahkus, pead alla kummardades, kui ta minnes hurtsiku kitsastest treppidest alla.

NIISIIS, KUHU MA SIIS JÄINGI…

"Vabandage mind," sõnas kipras mees voodist. "ma juhtun olema 107, teate. Mul pole tervet päeva aega."

AH, JUST, ÕIGE.

Surm teritas oma vikatit. See oli esimene kord, kui ta oli aidanud politseid nende järelpärimistes. Siiski, igaühel on oma töö, mida ta peab tegema.


Kapral Porgand jalutas linnas kergel sammul ringi. Tal oli Teooria. Ta oli lugenud raamatut Teooriatest. Sa panid kõik juhtlõngad kokku ja said Teooria. Kõik pidi sobima.

Seal oli vorste. Keegi pidi vorste ostma. Ja siis oli seal penne. Tavaliselt maksis pennides vaid inimrassi üks alamosa(kond).

Ta läks vorstitegija juurde. Ta leidis lastesalga ja rääkis nendega mõnda aega juttu.

Siis jalutas ta rahulikult tänavale, kuhu kapral Nobbs oli kriidiga maha tõmmanud laiba piirjooned (seda seestpoolt värvides, lisades piibu ja jalutuskepi ja mõned puud ja põõsad tagaplaanile-- inimesed olid juba visanud 7 penni tema kiivrisse). Ta pööras tähelepanu prügihunnikule eemal ja istus siis katkisele tünnile.

"Väga hea… te võite nüüd välja tulla," ütles ta laiale maailmale. "Ma ei teadnudki, et maailma on veel päkapikke jäänud."

Prügi värises. Nad tulid rivis välja-- väike mehike punase mütsi, küürus selja ja kongninaga, pisike tanuga naine, kes kandis endast veelgi pisemat last, väike politseinik; koer, kel lehv ümber kaela ja väga tilluke alligaator.

Kapral Porgand istus ja kuulas.

"Ta sundis meid seda tegema," ütles väike mees. Tal oli üllatavalt sügav hääl. "Tal oli kombeks meid peksta. Isegi alligaatorit. See oli kõik, mida ta mõistis: kaigastega asjade kolkimine. Ja ta võttis kogu raha, mida koer Toby korjas ja jõi ennast selle eest purju. Ja siis me jooksime ära ja ta sai meid tänaval kätte ja ta alustas Judyst ja beebist ja ta kukkus ja--"

"Kes teda esimesena lõi?" Küsis Porgand.

"Meie kõik!"

"Aga mitte väga tugevalt," ütles Porgand. "te olete kõik liiga väiksed. Teie ei tapnud teda. Mul on selle kohta väga veenev väide. Ma läksin ja vaatasin ta veelkord üle. Ta oli surnuks lämmatatud. Mis see on?"

Ta tõstis üles ühe väikse nahast ketta.

"See on swozzle," ütles väike politseinik. "ta kasutas seda häälte moondamise jaoks. Ta ütles, et meie omad polnud piisavalt naljakad."

"Sel moel seda tehakse!" ütles see, keda kutsuti Judyks.

"See oli talle kurku topitud," lausus Porgand. "ma soovitaksin teil ära joosta. Just niikaugele, kui te saate."

"Me mõtlesime, et saaksime alustada inimestega koostööd," ütles juhtiv päkapikk.

"Teate… eksperimentaaldraama, tänavateater, sellised asjad. Mitte üksteise kaigastega peksmine…" "Te tegite selliseid asju lastele?

"Ta ütles, et see oli uut sorti ajaviide. Ta ütles, et see lööks läbi."

Porgand tõusis püsti ja lennutas swozzli prügihunnikusse.

"Inimesed poleks kunagi sellega nõus," ütles ta, " nii seda ei tehta."

[*]Kettamaailmas, mis on lame ja läheb läbi universumi hiiglasliku kilpkonna seljas, ja miks mitte…


"Julmuse Teater kirjutati algselt W.H Smithi ajakirjale "Bookcase". Ülaltoodud laiendatud versioon avaldati hiljem OryCon 15 koosolekul programmi raamatus.

Selle jutu online-versioon on saadaval internetis autori lahkel loal, kes jätab endale kõik jutu paljundamis- ja teised õigused. Tema oma sõnadega: "Ma ei taha seda mitte kuskil trükisena näha, aga mind ei häiri, kui inimesed selle jutu endale lugemiseks maha laevad.

Tõlkis Katarina.


[Up]
This section of L-Space is maintained by The L-Space Librarians

The L-Space Web is a creation of The L-Space Librarians
This mirror site is maintained by The L-Space Librarians